brändom

Ma ei teagi nüüd mida öelda vabanduseks, et ei ole miski 2 nädalat ja päevi veel pealegi siia uusi uudiseid teieni toonud. Vahepeal pole midagi juhtunud, samas on ka palju juhtunud. Enam ma ei tööta seal, kus tavaliselt. Enam ei tegele ma popkorni, jäätiste ja muu säärasega. Üks päev läksin lihtsalt tööle ja sain teada, et pean minema see päev töötama uude kohta. Restorani nimelt, kiirtoidurestorani õigemini. No selge, eks ma siis läksin ja töötasin. Esmalt sain tuttavaks team-leaderitega ja siis nad näitasid mulle mis ma tegema pean. Esimene ülesanne oli minna filleriks. Siin on selline süsteem restoranis, et algul ostad kassast ära oma eined ja kõik, siis saad tšeki ja suundud leti juurde, kus saad tšekiga oma söögi-joogi kätte. Ja filler on just see vend, kes annab söögi ja joogi kätte. Pidin õppima menüüd ja värgid selgeks, sest ega tšeki peal pole kõik lahti seletatud, mida peab võtma ja kus mis asub ja nii. Siis õppisin selgeks ja hakkasin tööle, see oli päris hea vaheldus. Lisaks saab töötada koos paljude teiste inimestega. See on päris hea. No ja siis esimese päeva olin ära ja päris tore oli. Siis õhtul öeldi mulle, et pean veel homme ka siin töötama, kuna neil tööpuudus. Järgmine hommik siis võtsingi endale uue vormi, mis on palju normaalsem kui eelmine. Saab vabamalt ennast tunda, ei pea lipsu kandma jnejjne. Siis läksin tööle ja tegin samu asju, vahepeal käisin lõunal ja siis tulin tagasi ja siis saadeti saali. Saalitöötaja on see, kes koristab laudu, viib kandikuid ära, vahetab prügikaste. Eks jah, siin ole see rotation-süsteem, et koguaeg ühe kohapeal ei ole. Vahepeal oled saalis, siis kassas, siis filler, siis köögis, siis stocker, siis drinker. Eino tööd jagub. Siin on veel üks pluss, et eestlasi on siin 10 tükki peale minu veel töötamas. Viimasel ajal üldse palju uut rahvast tulnud, mina see kahenädalase kogemusega mis ma siin restoranis olen töötanud tunnen end juba nagu vana kala. Saab õpetada noori kutsikaid. Tööjuures on küll kõik väga chill. Kõik on väga sõbralikud ja pauside ajal saab väljas käidud kohvi joomas ja pinksi mängimas kolleegide ja ülemustega, niiet kõik on bueno. Niipalju siis uuest tööst praeguseks. Aa ja see asi ka et, pidin algselt töötama 2 päeva, siis ülemus ütles et mingi 2 nädalat veel, ja siis selgus, et töötan siin lepingu lõpuni, mis on väga tore. Võib välja lugeda, et siin meeldib tõesti rohkem kui eelmises kohas. Naiskolleegid kutsuvad mind Brandon Walshiks koguaeg ja küsivad veel siis, et kus su õde Brenda on. See nali ei vanane ka siin kunagi. Niipalju siis tööst vist jah. Vahepeal siin vabal ajal on ka palju juhtunud, aga vaata kui igapäev midagi kirja ei pane, siis 5 päeva pärast ei mäleta ka enam. Vahepeal käisime õhtul Pariisi peal, pidime minema kluppi. Algul istusime nagu ikka Eiffeli kõrval jõe ääres ja jõime veini avec Eva-Kadi-Liispet. Siis läksime metrooga Triumfi kaare juurde ja suundusime klubi poole. Jõudsime klubini ja siis tuli probleem, sinna sai sisse ainult teksa, triiksärgi ja musta kingaga. Veidi sai vaieldud ja siis sellest polnud tolku ja siis olime juba tutvunud kahe suvalise tüübiga, kellega juba semudeks saadud 5 minutiga ja need kohe aldis mulle oma riideid laenama. Siin vist tõesti muresid ei teki. Keeldusin, ma kingaga kluppi ei ole mees minema, niiet järgmise korrani. Siis tegid ettepaneku et minna niisama kuhugi tiksuma. Kutsusid enda poole, ütlesid et 5min tee. Kõndisime kokku mingi 45 minutit. Käisime veel poeski läbi, ostsid meile põhjamaalastele kohaselt liitri rummi ja katsid kulud prantsusmaakohaselt. Tegin tänuliku näo pähe ja suundusime siis edasi. Väljast on siin kõik arhitektuur ikka kuradima kena, klassikaline Pariis. Sisse suundudes tuli minna 6ndale korrusele mööda kitsast ja kõrget treppi. Väsitas ikka mehemoodi ära. Vaim oli pärast ikka vanast kurjast vaevatud. (ma vahepeal kasutan, või üritan kasutada eva väljendeid, ärge pahaks pange). Siis jõudsime korterisse, mis oli oma 4x4m suur. Täielik poissmehekorter, laual, põrandal vedelesid suitsupakid, õllepudelid, kõik muud pudelid. Seinal suur LCD teler ja play-station (peaaegu ei suutnud vastu panna, et teha väike fifa), vägev helisüsteem seinaääres ja kõik muu selline. Istusime maha, jõime pudeli õlle ja siis mängisime kaardimängu ja lobisesime niisama. Siis kell sai peagi 5 ja siis tuli vaikselt hakata koju suunduma. Eva ja Liispet jäid veel sinna oma mõistust selgeks magama, me Kadiga suundusime kodu poole. Kõndisime algul suvalt kuhugi poole, jõudsime Champs-Elysee'le ja siis oli juba triumfikaar käega katsuda. Läksime metroo peale, ma vajusin kohe magama, ärkasin üles, olime kohal, kuigi sõit kestis 50 minutit. Siis tuli oodata bussi veidi ja siis veidi kõndida ja siis jõudsingi koju. Magasin oma 3 ja pool tundi ja siis tuli valmistuda tööle minekuks. Kõik läks kenasti. Paar kohvi sisse ja tunneb elusalt ennast. Nojah, ei teagi mis veel kirjutada. Suurt siin midagi pole juhtunud, või tegelikult palju huvitavat, aga see paljuhuvitav on siin tavapäraseks saanud, niiet ei tea kuidas sellest enam kirjutada. Aa see, et siin ühed normaalsed naabrid mehhikost, üks õhtu tulid tegid reaalselt suure õhtusöögi, teine õhtu tulid 50€ tekiilaga, tõid veel ühed suured kõllid suure subwoofriga, mis siiamaani on siin, niiet muusikat saab täiest kõrist lasta. Praegu niisama siin, istume, joome veini, kuulame muusikat, räägime juttu, mängime kaarte, teeme süüa ja nii edasi. Varsti lisan siia ka pilte, aga enamus tuleb facebooki, kui tuleb. Näeb, tsau.